Olen juba kaua aega mõtteid heietanud sellest, kuhu on liikumas tehnoülevaatus või kas kõik on korras riikliku järelevalve ühe olulise osaga? Minul on raske seda kirjutust kirjutada kuna kardan, et paljud head kolleegid ei mõista mind ja neile võib tunduda allolev rünnakuna vaatamata sellele, et kõik näidismaterjalid on avalikust inforuumist ja meie riigis on arvamuse avaldamine lubatud. Kas teie head sõbrad kujutaksite endale ette kaubanduskeskuses kalakaitse inspektoreid mürtsuvate trummide saatel koos noorte miniseelikus näitsikutega üles kutsumas veekogude omanikke ja kalamehi võtma ühendust. Selleks, et just neid inspektoreid kutsutaks üle kontrollima kalapüügiks vette pandud võrkude silmade suuruseid või võrkude arvu. Või kuidas tunduks teile kui kohtute liiklusinspektoritega kes kutsuvad rahvast üles sõitma just siis ja just seal Tartu maantee lõigul kuhu nad kavatsevad minna liiklust jälgima jagades, möödujatele komme kusagil kaubanduskeskuses? Tehnoülevaatus, mis on samuti riiklik, on muutunud kaubaks selle sõna otseses mõttes, isegi ARK logo on kaubamärk. ARK logo keelamisega kadus ka ülevaatuse tõsiseltvõetavus ja soliidsus. Rõhuasetus pigem kommertstegevusele kui tehnokontrollile on üha rohkem nähtav tehnoülevaatuspunktide omanikest ärimeeste tegevuses.
Paremal üks näide sellest kus ülevaatuspunkti tegelinskid jagasid kilekotikestes “nänni“ ja pulgakommi „Mustika kaubanduskeskuses“ kutsudes just neile ülevaatust tegema. Mina näen, et tehnoülevaatus on paljuski muutunud pigem labaseks äriajamiseks kui tõsiseks kontrolliks. Autoomanike jaoks ei ole olulised ülevaatuspunkti töötajate teadmised või tehtava töö kvaliteet, vaid hinnapoliitika kus ülevaatuspunktide omanikud oma firmale reklaami tegemisel lähtuvad tavabisnessi reeglitest. Kasutatakse reegleid kus teenust pakutakse oluliselt väiksema hinnaga kui konkurendid, kasutusele võetakse vautšerid ja ülevaatusteenuse eest tasumine ei erine turismituusiku või kosmeetika soetamisest. Vautšerid ja riiklik järelvalvepoliitika on väga omapärane kooslus ja on konkurentsi tingimustes väiksemaid tegijaid „välja sööv“ tegevus.
Enam ei vaadata ülevaatusmaastikul ülevaatuspunktide töötajaid või omanikke, kui kolleege vaid vaadatakse kui konkurente kus ei peeta paljuks salaja käia suurkliente endale „moosimas“ Ma ei nuta siin sellepärast, et käive on kukkunud 25% kuna lähiümbruses on juurde ehitatud 3 ülevaatust, vaid tunnen suurt muret selle üle miks riik jätkuvalt arvab, et riiklik järelevalve on pigem vaba ettevõtluse vorm, kui riigi poolne sõiduohutuse järelvalve. ARK direktori asetäitja rääkis auditooriumi ees kuidas ta olevat ministeeriumist saanud noomida kui takistas uue ülevaatuspunkti tekkimist kohale kus 1 km raadiuses juba tegutses 4 ülevaatuspunkti. Lätis olevat olukord selles osas kontrolli all, et seal riigiametnikud mõistavad mida tähendab ebaterve konkurents ja kuidas sellest hoiduda. Sellest tingituna vaadatakse, et ülevaatuspunkte ei kuhjuks ühte kohta. Paljud suuromanikud on minule head tuttavad kuna olen ülevaatusmaastikul 15 aastat tegutsenud. Minul ei ole mitte vähimatki etteheidet nende tuttavate ärimeeste tegevuse osas sest ettevõtja tahab kasumit ja selleks kasutatakse kõikki võimalikke ja seaduslikke vahendeid. Mõnel juhtumil on valitud vahendid minu jaoks üllatavad kui nad otseselt puudutavad mind ja minu pakutavat teenust. Näiteks, osalesin hiljuti Eesti Energia suures riigihankes kus ülevaatuspunkti omanikust konkurent/kolleeg pakkus sõiduauto ülevaatushinnaks 15€ – kui samas on tehtud Tartu Ülikooli majandusinimeste poolt vastav arvutus kus täna loetakse mõistlikuks hinnaks 37€ – mõttekoht eks?
Ma ei taha järgnevaga hakata näpuga näitama A-Ülevaatus meeste suunas sest ei ole minu asi kuidas üks firma ennast reklaamib või vautšereid pakub küll aga ei meeldi minule kuidas reklaamiga ennast ülistatakse ja sellega firmat “konkurentidest kõrgemale“ tõstetakse. Ma ei ole kindel selles, et A-Ülevaatuse Jaama tänava punkt pakuks kuidagi parimat ülevaatusteenust võrreldes minu või mõne teise firmaga see, et neil selline eesmärk on – on kena. Reklaamteksti koostaja kas ei valda piisavalt emakeelt või teadlikult tahab firmale anda mingit lisaväärtust. Tahaks siinjuures veel küsida kuidas siis A-Ülevaatus edendab liiklusohutust ja keskkonnakaitset? Äkki oleks midagi õppida neilt meestelt? Natuke kummaline on sellist reklaami lugeda sest ma ei tea ühtegi ülevaatust mis edendaks liiklusohutust kuidagi erinevamalt võrreldes minu firmas pakutavaga? Ülevaatusmaastikul torkavad agressiivsema kauba pakkumisega silma just need ettevõtjad kes omavad vähemalt 5 ülevaatuspunkti, just nagu neil oleks veel vähe kokkuaetud rahamassist? On minevikust näide üheselt võetava dumpinguga kus ülevaatuspunkti omanik hoidis Tallinnas naaberpunktidest tunduvalt madalamad ülevaatushinnad kui oma punktides teistes linnades. Ülevaatuspunktide suuromanikud võivad opereerida hindadega ja pakkuda madalaid ülevaatushindasid, mis sööb „väiksed tegijad“ turult välja. Tõele au andes pean siin rääkima ka sellest, et minagi olen läbi viinud oma ülevaatuse reklaamikampaaniat kus raadios öeldi maha üleskutse aktiivsetele inimestele kes saadaks meile uusi kliente. Pakkusime aktsiooni võitjale ja tema kaaslasele F1 võistlusele piletit kahele Monza ringrajale kus tasuta oli majutus, transport ja loožipilet. Sellist asja aga, et me tõstaks ennast reklaamis kolleegidest paremaks, nii madalale mina kuidagi ei taha langeda. Pakume vähekindlustatutele hinnasoodustust ja klientide hulga suurendamise eesmärki silmas pidades pakume ka erisoodustust, mida saavad küsida uued kliendid.
Üleval veel üks näide sellest kus ülevaatusteenust pakutakse juba otseselt kauba pähe kus autošampoon 30 preemiapunktiga on oluliselt „kõrgemal positsioonil“ kui mootorsõiduki riiklik tehniline järelvalve. Siin on tegemist jällegi 7 ülevaatuspunkti suuromanikuga kes on mestis juba sellise tegijaga nagu Swedbank kus kodanikud koguvad preemiapunkte mida saab kasulikult realiseerida. Appi just hetkel 15:41 helistas mingi „Tšilli“ kes tahtis mind moosima hakata jällegi selleks, et internetis saaksin pakkuda oma „tehnoülevaatus kaupa“ kuidagi edulisemalt – ma saatsin helistaja – „poodi“. Kõike seda konkurentsi asja kõrvalt vaadata on raske ja veel raskem on tegelda ülevaatuse kvaliteedi tõstmisega kui enamus „auru“ peab ülevaatuspunkti omanik kulutama mõeldes kuidas püsida konkurentsis „suurte tegijate“ kõrval. Väiksemad tegijad sebivad endid vähe väiksemate firmade külje alla näiteks on kindlustusfirma mis reklaamib üht ülevaatuspunkti. Olen tõsiselt kaalunud hakata kasutama „kliendimagnetit“ reklaamides firmat ainukese tehnoülevaatajana kus ei vormistata kordusülevaatuseid. Kõik on seaduslik kui alati alustan tehnokontrolli mis kontrollimise lõppedes siis vormistatakse tehnoülevaatusena või tehnokontrollina olenevalt ülevaatustulemustest. Midagi peab ju tegema, et peatada klientide vähenemist milleks ei ole kindlasti ülevaatusteenuse kvaliteedi tõstmine sest tehnoülevaatus on kaup ja äriedu ei saa suurendada mitte kauba kvaliteediga vaid oskusega kaupa reklaamida müüa… Kui leidub riigiametnikke kes mõistavad minu muret selles, et ülevaatuse mentaliteet ja tõsiseltvõetavus on tugevas langemises, kuna äri on tähtsam, siis oleks aeg mõelda kuidas saaks kontrollijad riigistada? Vastava kontseptsiooni olen saatnud Maanteeametile Tehnoülevaataja
Mait Millert
See on minu arvates väga hea mõte ja idee promoda oma ettevõtet kui ilma kordusülevaatuseta ülevaatuspunkti. Siis peab aga ka valmidus olema suuremaks läbilaskevõimeks. Järjekord on see, mis tänapäeval mõjub kliendile rusuvalt ja viib otsima järjekorrata teenust.